Vee omadused
Segunemine ja kihistus
Kuna enamus Eesti järvedest on madalad, siis on neis ka veesamba temperatuur ühtlane ja veemassid segunevad hästi. Need järved on polümiktilised. Sellised on näiteks Peipsi, Võrtsjärv, Endla ja väga paljud teised.
Kliimavöötmele vastavalt on Eesti sügavamad järved dimiktilised - st. täielik segunemine toimub kaks korda aastas. Kevadine segunemine toimub reeglina aprillis-mais ja sügisene oktoobris-novembris, kui kogu veesamba temperatuur on ca 4 °C. Püsiv jääkate tekib enamasti novembris ning laguneb aprillis. Jääkatte paksus võib olla märtsis 30-50 cm, väga karmidel talvedel külmuvad madalad veekogud vahel põhjani. Suvel võib veesamba temperatuur kihiti olla vägagi erinev. Suurtes ja madalates järvedes (Ülemiste, Vagula, Ermistu jt.), mis on tuultele avatud, on veetemperatuur suhteliselt ühtlane - põhjavee temperatuur erineb pinnavee omast vaid paar-kolm kraadi. Väiksemad ja sügavamad järved on reeglina aga suuremal või vähemal määral kihistunud. Pinna- ja põhjakihtide vaheline temperatuurierinevus on tihti 15-20 °C. Eriti terav on temperatuurikihistus tumedaveelistes järvedes, kus pinnakihi temperatuur tõuseb suvekuudel enamasti 20-25 °C (vahel kuni 30 °C), kuid 3-4 m sügavusel langeb kuni 10 kraadi meetri kohta. Põhjalähedastes veekihtides temperatuur on enamasti 4 °C juures, mõningatel juhtudel ka 3,5 °C (Kaussjärv, Tõugjärv), olles tingitud mineraalsete (tavaliselt raua) kõrgest sisaldusest. Mitmed järved on aga meromiktsed (Kooraste Linajärv, Kaussjärv) - igal aastal nad täielikult ei segunegi. Tingitud on see nende väikesest pindalast, suhteliselt suurest sügavusest, väikesest valgalast, varjatusest tuulte eest, teravast kihistusest ja tihit ka tugevast reostusest (peamiselt kunagine linaleotus). Viimasel ajal on ka avastatud Eesti jaoks uus nähtus - tavaliselt dimiktilised järved ei segune kevadeti. Seda kutsutakse osaliseks meromiktsuseks ja on hästi kirjeldatud Verevi järves (Lake Verevi..., 2005).
Kliimavöötmele vastavalt on Eesti sügavamad järved dimiktilised - st. täielik segunemine toimub kaks korda aastas. Kevadine segunemine toimub reeglina aprillis-mais ja sügisene oktoobris-novembris, kui kogu veesamba temperatuur on ca 4 °C. Püsiv jääkate tekib enamasti novembris ning laguneb aprillis. Jääkatte paksus võib olla märtsis 30-50 cm, väga karmidel talvedel külmuvad madalad veekogud vahel põhjani. Suvel võib veesamba temperatuur kihiti olla vägagi erinev. Suurtes ja madalates järvedes (Ülemiste, Vagula, Ermistu jt.), mis on tuultele avatud, on veetemperatuur suhteliselt ühtlane - põhjavee temperatuur erineb pinnavee omast vaid paar-kolm kraadi. Väiksemad ja sügavamad järved on reeglina aga suuremal või vähemal määral kihistunud. Pinna- ja põhjakihtide vaheline temperatuurierinevus on tihti 15-20 °C. Eriti terav on temperatuurikihistus tumedaveelistes järvedes, kus pinnakihi temperatuur tõuseb suvekuudel enamasti 20-25 °C (vahel kuni 30 °C), kuid 3-4 m sügavusel langeb kuni 10 kraadi meetri kohta. Põhjalähedastes veekihtides temperatuur on enamasti 4 °C juures, mõningatel juhtudel ka 3,5 °C (Kaussjärv, Tõugjärv), olles tingitud mineraalsete (tavaliselt raua) kõrgest sisaldusest. Mitmed järved on aga meromiktsed (Kooraste Linajärv, Kaussjärv) - igal aastal nad täielikult ei segunegi. Tingitud on see nende väikesest pindalast, suhteliselt suurest sügavusest, väikesest valgalast, varjatusest tuulte eest, teravast kihistusest ja tihit ka tugevast reostusest (peamiselt kunagine linaleotus). Viimasel ajal on ka avastatud Eesti jaoks uus nähtus - tavaliselt dimiktilised järved ei segune kevadeti. Seda kutsutakse osaliseks meromiktsuseks ja on hästi kirjeldatud Verevi järves (Lake Verevi..., 2005).