Hüdroloogia ja morfomeetria (HÜMO)
Eesti järved on väikesed. Pooled neist on pisemad kui kolm hektarit ning ainult 45-l küünib suurus üle 100 hektari (Mullutu-Suurlaht - 14,4 km2, Ülemiste - 9,6 km2, Saadjärv - 7,1 km2, Vagula - 5,2 km2 jt.).
Eesti järved on madalad, vaid 46 on neist sügavamad kui 15 meetrit. Sügavamad järved paiknevad Kõrg-Eesti aladel, olles iseloomult orujärved või moreenmaastiku glatsiokarstilised järved. Sügavaim on Rõuge Suurjärv - 38 meetrit. Sellele järgnevad Väike-Palkna - 31,9 m, Udsu - 30,2 m, Tsolgo Mustjärv - 29,7 m. (tabel 2). Madal Eestit iseloomustab järvede suhteliselt vähene keskmine sügavus ja järvenõo ühtlane reljeef. Järvede maksimaalse ja keskmise sügavuse suhe on enamasti 1,2 - 2,5, ulatudes mõningatel juhtudel kuni 8-ni (Loopmann, 1984). Antud suhe on suure pindala ja valgalaga järvedes enamasti väiksem, kuna setted kuhjuvad intensiivsemalt sügavamatesse kohtadesse ning sügavused ühtlustuvad seetõttu kiiremini. Järvede väikesele pindalale vastavalt on väikesed ka valgalad ning veevahetus. Valgala ulatus on enamasti 1-25 km2, kuid erandjuhtudel kuni 100-500 km2. Vesi vahetub enamasti 2-4 korda aastas. Umbjärvedes ja allikalistes lähtejärvedes võib veevahetuseks aga kuluda isegi 3-5 aastat (Loopmann, 1984). Ranna- ja orujärvedes vahetub vesi tunduvalt kiiremini, kuni paarkümmend korda aastas (Mäemets & Saarse, 1995). Järvede veepind on põhjaveega ligilähedaselt samal tasemel ja põhjavee sissenõrgumine nind sademevee vahetu äravool hoiavad veetaseme vähemuutuvana kogu aasta keskel. Aastane veetaseme kõikumine on 0,5 - 0,7 m, mis on üsna väike võrreldes veerikaste ja veevaeste aastate veetaseme muutustega (1-2 m). Tähelepanuväärne on veetaseme kõikumine Võrtsjärves, mis võib muuta vee mahtu isegi 2,5-3 kordselt aastas.
Eesti järved on madalad, vaid 46 on neist sügavamad kui 15 meetrit. Sügavamad järved paiknevad Kõrg-Eesti aladel, olles iseloomult orujärved või moreenmaastiku glatsiokarstilised järved. Sügavaim on Rõuge Suurjärv - 38 meetrit. Sellele järgnevad Väike-Palkna - 31,9 m, Udsu - 30,2 m, Tsolgo Mustjärv - 29,7 m. (tabel 2). Madal Eestit iseloomustab järvede suhteliselt vähene keskmine sügavus ja järvenõo ühtlane reljeef. Järvede maksimaalse ja keskmise sügavuse suhe on enamasti 1,2 - 2,5, ulatudes mõningatel juhtudel kuni 8-ni (Loopmann, 1984). Antud suhe on suure pindala ja valgalaga järvedes enamasti väiksem, kuna setted kuhjuvad intensiivsemalt sügavamatesse kohtadesse ning sügavused ühtlustuvad seetõttu kiiremini. Järvede väikesele pindalale vastavalt on väikesed ka valgalad ning veevahetus. Valgala ulatus on enamasti 1-25 km2, kuid erandjuhtudel kuni 100-500 km2. Vesi vahetub enamasti 2-4 korda aastas. Umbjärvedes ja allikalistes lähtejärvedes võib veevahetuseks aga kuluda isegi 3-5 aastat (Loopmann, 1984). Ranna- ja orujärvedes vahetub vesi tunduvalt kiiremini, kuni paarkümmend korda aastas (Mäemets & Saarse, 1995). Järvede veepind on põhjaveega ligilähedaselt samal tasemel ja põhjavee sissenõrgumine nind sademevee vahetu äravool hoiavad veetaseme vähemuutuvana kogu aasta keskel. Aastane veetaseme kõikumine on 0,5 - 0,7 m, mis on üsna väike võrreldes veerikaste ja veevaeste aastate veetaseme muutustega (1-2 m). Tähelepanuväärne on veetaseme kõikumine Võrtsjärves, mis võib muuta vee mahtu isegi 2,5-3 kordselt aastas.
Tabel 2. Eesti sügavamad järved ja nende pindala