Vee omadused
Gaasirežiim
Meie järved on suhteliselt kehvade hapnikutingimustega. Ideaalset olukorda, kus hapnikusisaldus kogu veesambas on lähedane küllastumusele, enam ei esine. Peaaegu kõigis kihistunud väikejärvedes puudub hapnik hüpolimnionis või kaob sealt perioodiliselt. Suhteliselt hea hapnikurežiim on veel säilunud eutrofeerunud oligotroofsetes järvedes, kus hapnik puudub vaid sügavamates põhjalähedastes kihtides ning üleküllastumist veesambas praktiliselt ei esine, kuid iseloomulikku ortograadset hapnikujaotust seal siiski enam pole (Arst & Nõges, 1998). Enamikele väikejärvedele on aga iseloomulik suvine hüpolimnioni anoksia ning epilimnioni üleküllastumine, mis võib ulatuda kuni 200%. Hapniku vertikaalne profiil on klinograadse või positiivse heterograadse jaotusega. Sagedasti esinevad hüpolimnionis mikrobioloogiliste protsesside tulemusena H2S ja NH3, mis muudavad selle veekihi hulkraksete organismide eluks ebasobivaks. Ohtralt leidub süvakihtides ka süsihappegaasi ja metaani, mis on samuti seotud anaeroobsete bakteriaalsete laguprotsessidega.